25. märts 2009
16. märts 2009
Tore päev vilistlastega
14. märtsil kogunes Tallinna metodisti kiriku noorteruumi rõõmsalt sumisev seltskond – EEÜÜ vilistlased. Palju vett oli taas merre voolanud, kuni viimati üksteist nähti ja nii tore oli taas kohtuda, et kuulda, kuidas on läinud, ning näha, kui palju tuttavate lapsed on vahepeal jälle kasvanud (või kes on juurde lisandunud :).
Kohvi ja tee kõrvale pakutud võileibade näksimine ja mõnus jutuajamine võinuks kesta päris kaua ka ilma igasuguse programmita. Programm siiski oli ja sissejuhatuseks tutvustasime end üksteisele, kuna päris kõik üksteist ei tundnud. Siis said lapsed minna teisele korrusele, kus Egle oli neile ette valmistanud eraldi programmi, samas kui suured võisid laulda ülistust, palvetada, saada väikese ülevaate EEÜÜ-s viimastel kuudel toimunust piltide vahendusel ning seejärel oli sõna meie külalisel, Tim Vickers’il.
Tim töötab IFES-i Oxfordi kontoris vilistlastöö tegijana ning tema visioon on, et kõik endised tudengid, kes nüüd on tööinimesed või kodused lapsevanemad, võiks jätkuvalt oma elus tõeks elada EEÜÜ peamist missiooni olla valguseks seal, kuhu meid on pandud. Tegelikult ei erine EEÜÜ missioon kuidagi üldisest kogu kristlaskonnale antud misjonikäsust olla valguseks ja soolaks keset maailma. Mida me rõhutame, on see, et neid võimalusi, mis on meil, ei ole teistel – tudengitena tunnistada kaasüliõpilastele, töötavate inimestena elada tõeks kristlust keset töömaailma. Just selleks innustas Tim kõiki. Ta tõi näite, et kui saadaksime Türki oma misjonäri, kes läheb sinna tööle raamatupidajana, kuid kelle peamine eesmärk on teha kristlikku misjonitööd, siis teda välja läkitades paluksime talle õnnistust. Kui aga sama raamatupidaja ütleks, et ta läheb tööle Tallinna ja paluks eestpalvet, et ta võiks misjonipõllule olla välja läkitatud, muigaksid paljud. Ometi just selles seisnebki meie ülesanne - evangeeliumi tõeks elamine nende keskel, kes on meie ümber igapäevaselt. Mitte tingimata sõnadega, aga kindlasti tegudega.
Pärast toredat osadust metodisti kirikus suundusime Tallinna Inglise Kolledži spordihoonesse, kus võisime jätkata jutuajamise, söömise ja pallimänguga (peamiselt võrkpall, mida mõned entusiastlikud täiskasvanud õhus hoidsid ja muud pallimängud, mida lapsed ise endale korraldasid). Päeva lõpetas mõnus ujumine kolledži ujulas.
Mulle jäi mulje, et kokkutulek oli meeldiv kõigile ligi 30-le täiskasvanule ja lapsele, kuna juttu muudkui jätkus ning ega keegi lahkuma ei kiirustanud.
Loodetavasti võime tulevikus veelgi enamate vilistlastega taaskohtumisrõõmu ja ühist osadust jagada.
Kohvi ja tee kõrvale pakutud võileibade näksimine ja mõnus jutuajamine võinuks kesta päris kaua ka ilma igasuguse programmita. Programm siiski oli ja sissejuhatuseks tutvustasime end üksteisele, kuna päris kõik üksteist ei tundnud. Siis said lapsed minna teisele korrusele, kus Egle oli neile ette valmistanud eraldi programmi, samas kui suured võisid laulda ülistust, palvetada, saada väikese ülevaate EEÜÜ-s viimastel kuudel toimunust piltide vahendusel ning seejärel oli sõna meie külalisel, Tim Vickers’il.
Tim töötab IFES-i Oxfordi kontoris vilistlastöö tegijana ning tema visioon on, et kõik endised tudengid, kes nüüd on tööinimesed või kodused lapsevanemad, võiks jätkuvalt oma elus tõeks elada EEÜÜ peamist missiooni olla valguseks seal, kuhu meid on pandud. Tegelikult ei erine EEÜÜ missioon kuidagi üldisest kogu kristlaskonnale antud misjonikäsust olla valguseks ja soolaks keset maailma. Mida me rõhutame, on see, et neid võimalusi, mis on meil, ei ole teistel – tudengitena tunnistada kaasüliõpilastele, töötavate inimestena elada tõeks kristlust keset töömaailma. Just selleks innustas Tim kõiki. Ta tõi näite, et kui saadaksime Türki oma misjonäri, kes läheb sinna tööle raamatupidajana, kuid kelle peamine eesmärk on teha kristlikku misjonitööd, siis teda välja läkitades paluksime talle õnnistust. Kui aga sama raamatupidaja ütleks, et ta läheb tööle Tallinna ja paluks eestpalvet, et ta võiks misjonipõllule olla välja läkitatud, muigaksid paljud. Ometi just selles seisnebki meie ülesanne - evangeeliumi tõeks elamine nende keskel, kes on meie ümber igapäevaselt. Mitte tingimata sõnadega, aga kindlasti tegudega.
Pärast toredat osadust metodisti kirikus suundusime Tallinna Inglise Kolledži spordihoonesse, kus võisime jätkata jutuajamise, söömise ja pallimänguga (peamiselt võrkpall, mida mõned entusiastlikud täiskasvanud õhus hoidsid ja muud pallimängud, mida lapsed ise endale korraldasid). Päeva lõpetas mõnus ujumine kolledži ujulas.
Mulle jäi mulje, et kokkutulek oli meeldiv kõigile ligi 30-le täiskasvanule ja lapsele, kuna juttu muudkui jätkus ning ega keegi lahkuma ei kiirustanud.
Loodetavasti võime tulevikus veelgi enamate vilistlastega taaskohtumisrõõmu ja ühist osadust jagada.
12. märts 2009
Aruteluõhtu "Kojutulek Jeesuse juurde" (Lk 15:11-32) 10. märtsil
Sõime, mängisime, laulsime, aga eelkõige mõtisklesime kadunud poja tähendamissõna teemal. Osa meist kehastus isadeks, osa nooremateks ja osa vanemateks poegadeks. Arutelu valmistas ette Eleri I, toidud Eleri L.
9. märts 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)
+hele.jpg)