22. juuni 2010
21. juuni 2010
EEÜÜ lebopäev 5. juunil
Ühel tuulisel, päikselisel ja sääserohkel laupäeval, mil kuupäevaks oli 5. juuni, kogunesid Tartu EEÜÜkad (ja mõned EEÜÜ sõbrad) Roosi maja aeda lebotama. Lebotama – st EEÜÜ keeli sööma, nautima osadust üksteise ja Jumalaga, möödunud õppeaasta lõppu tähistama ühes värskete lõpetajate õnnitlemise ja proovilepanemisega ning eelolevale õppeaastale mõeldes uut juhatust valima.
Kuldar Kaljuste Risttee kogudusest oli lebotajaid tulnud kosutama vaimuliku sõnumiga. Toetudes Joona raamatu lõpuosale („Siis ütles Issand: "Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus, aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!" Jn 4:10-11) innustas ta meid rohkem hoolima inimestest enda ümber kui oma mugavast puu all lebamisest, sest Jumal armastab inimesi enam kui puid. Ta tõmbas paralleele Tartu ja Niineve linna vahel: koos tudengitega on Tartus umbes sama palju elanikke kui Niineves ning vägagi sarnaselt Niinevega vajab ka Tartu meeleparandust ja Jumala pikameelset armu. Meid on kutsutud seda armu jagama.
Kuldar rääkis loo ühest väikesest lapsest, kes oli poes oma ema silmist kaotanud. Kuigi ta ema polnud kuskile kadunud, vaid oli sealsamas teisel pool poeriiulit, oli laps pisarais ja ahastuses. Samamoodi on täiskasvanud inimesed tihti oma probleemide puntras kinni ega oska märgata, et Jumal oma abiga on tegelikult sealsamas lähedal, nö teisel pool riiulit. Kas meie julgeme teed juhatada?
Lisaks Kuldari mõtetele kuulsime Kaie muljeid kevadsemestrist Voroneži ülikoolis ning Kalevi seiklustest Austraalias töötades.
Nagu eespool mainitud, sai õnnitleda ülikooli lõpetanuid (nendeks olid Mai – EMÜ, maastikuarhitektuur; ja Kaie – TÜ, sotsioloogia) ning ei pääsenud nad ka väikesest temaatilisest ristküsitlusest, mille korraldas neile lebopäeva organiseerinud Indrek. Näiteks pidi Mai vastama, kes on maailma kuulsaim maastikuarhitekt (kui keegi tõesti ei tea veel õiget vastust, siis selleks on muidugi meie Jumal, kes kogu maailma loonud ja kujundanud on).
Kokkuvõtteks ürituse kohta ühe EEÜÜ sõbra muljed: „Väga tore oli, ma nautisin iga hetke, ei ole aastaid nii intelligentses ja vaimukas seltskonnas olnud”.
(on lootust, et Mai kaasabil lisandub siia ka mõni fotosüüdistus :)
Kuldar Kaljuste Risttee kogudusest oli lebotajaid tulnud kosutama vaimuliku sõnumiga. Toetudes Joona raamatu lõpuosale („Siis ütles Issand: "Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus, aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!" Jn 4:10-11) innustas ta meid rohkem hoolima inimestest enda ümber kui oma mugavast puu all lebamisest, sest Jumal armastab inimesi enam kui puid. Ta tõmbas paralleele Tartu ja Niineve linna vahel: koos tudengitega on Tartus umbes sama palju elanikke kui Niineves ning vägagi sarnaselt Niinevega vajab ka Tartu meeleparandust ja Jumala pikameelset armu. Meid on kutsutud seda armu jagama.
Kuldar rääkis loo ühest väikesest lapsest, kes oli poes oma ema silmist kaotanud. Kuigi ta ema polnud kuskile kadunud, vaid oli sealsamas teisel pool poeriiulit, oli laps pisarais ja ahastuses. Samamoodi on täiskasvanud inimesed tihti oma probleemide puntras kinni ega oska märgata, et Jumal oma abiga on tegelikult sealsamas lähedal, nö teisel pool riiulit. Kas meie julgeme teed juhatada?
Lisaks Kuldari mõtetele kuulsime Kaie muljeid kevadsemestrist Voroneži ülikoolis ning Kalevi seiklustest Austraalias töötades.
Nagu eespool mainitud, sai õnnitleda ülikooli lõpetanuid (nendeks olid Mai – EMÜ, maastikuarhitektuur; ja Kaie – TÜ, sotsioloogia) ning ei pääsenud nad ka väikesest temaatilisest ristküsitlusest, mille korraldas neile lebopäeva organiseerinud Indrek. Näiteks pidi Mai vastama, kes on maailma kuulsaim maastikuarhitekt (kui keegi tõesti ei tea veel õiget vastust, siis selleks on muidugi meie Jumal, kes kogu maailma loonud ja kujundanud on).
Kokkuvõtteks ürituse kohta ühe EEÜÜ sõbra muljed: „Väga tore oli, ma nautisin iga hetke, ei ole aastaid nii intelligentses ja vaimukas seltskonnas olnud”.
(on lootust, et Mai kaasabil lisandub siia ka mõni fotosüüdistus :)
Tellimine:
Postitused (Atom)
+hele.jpg)