Teemat avama pidi tulema Merike Aus, endine sensitiiv. Paraku saime paar tundi enne arutlusõhtut teate, et ennenägematute asjaolude tõttu ei ole tal võimalik tulla. Sellegipoolest kujunes õhtu ootamatult huvitavaks ja põnevaks.
Kohale tuli umbes kümmekond inimest, lisaks nö vanadele olijatele ka kaks esimese kursuse juuratudengist noormeest, kes olid EEÜÜ arutlusõhtute kuulutust oma ühikas märganud ja mõtelnud, et tulevad, vaatavad, mis siin õige toimub. Tutvumisringis ütlesid nad, et nad tulid, kuna neile lihtsalt meeldib kuulata erinevaid seisukohti. Et peakõnelejat ei olnud, siis seda enam oli igaühel, sh ka neil kahel noormehel endal võimalus oma seisukohavõttude ja küsimustega õhtut kujundada. Me ei hoidnud rangelt kinni etteantud teemast, vaid lähtusime küsimustest, mis üles kerkisid. Nii sai muuhulgas räägitud sellest, kust me teame, mis on Jumala tahe; kes ikkagi kirjutas Piibli ja kuidas seda tõlgendada tuleks; kuidas maailm tekkis ja mis või kes oli enne maailma algust; miks erinevate inimeste arvates on religioon üldse vajalik; miks me usume, et just see, mida Jeesus Kristus ütles, on tõde etc etc etc
Kokkuvõttes andis see õhtu võimaluse tunnistada oma usust kaastudengitele; panna proovile oma argumendid ja tunda ära, kus meil endal veel usus kasvamise ruumi on…
„Pühitsege Issandat Kristust oma südames, olles alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on. Kuid tehke seda tasadusega ja aupaklikult…“ 1Pt 3:15-16a
/Järgneva lisas Maire:/
Paar stiilinäidet ka, kuhu meie jutt eile kaldus.
Rääkisime universumist ja sellest, kas see on lõplik ja täiesti hoomatav. Teadlased ju uurivad ning arvavad, et universum on tervik, mis paisub. Mõnes mõttes võiks sellist uurimist võrrelda putukatega, kes purgis olles püüavad kombata purgi mõõtmeid ja omadusi. Aga seda, et on tohutult muid purke, mis on rivis riiulis ja on veel keegi, kes nende purkidega majandab (ja samas iga sitika vastu huvi tunneb), ei pruugi sitikad kergesti taibata.
Usu juurde tulekust rääkisime kui aarde leidmisest. Siin algas jutt sellest, et ega juhtumisi kristlased end paremaks ei pea mittekristlastest. Võrdlesime siis seda kui aarde avastamist, mille puhul on vaid rõõm, kui võimalikult paljud sama aarde leiavad. Ott siis pakkus, et äkki on hoopis nii, et erinevate inimeste jaoks on aare erinev: kristlased on leidnud kasti raamatutega (viide Piibli 66-le raamatule), mõni teine aga hoopis aarde, mis sisaldab kihvti autot. Ühiselt siiski leidsime, et elus võib tulla ette perioode, kus inimene leiab, et ta kasvab ühest aardest välja. Või sõidab autoga põõsasse, jääb senisest olulisest ilma ning peab tühimikku oma elus millegagi täitma. Ja nii jõuab raamatu-inimeste juurde välja. Pärast veel vaatab aknast auto-inimesi ja mõtleb, kuhu tema on välja jõudnud... :)
Need on vaid paar mõttearendust. Põnevaid jutuajamisi toimub meil aga igal teisipäeval - kes kohal on, see teab! :)
+hele.jpg)
No on Jumalal ikka vägevad teed! :)
VastaKustutaHuvitavad kokkusattumused - täpselt selle arutlusõhtu ajal hääletasin Eleri I.-ga Riiga, et järgmisel päeval Saksamaale misjonikonverentsile lennata, ja meid võttis peale üks juura lõpetanud lätlane. Oli teine Indias käinud ja sealsete religioonidega kokku puutunud, aga samas ka hästi huvitatud kristlusest ja sellest, kuidas meie kristlastena oma usku välja elame, kuidas palvetame ja Jumalaga suhtleme. Rääkisime pikalt ja laialt, avardus nii tema kui meie maailmapilt. Jumala teed on imelised, eksole :)
VastaKustuta